Herilane Vespula vulgaris

Välimus
Tüüpiline herilane on mesilasest saledam ja pole nii tihedalt kaetud karvakestega, kuna ei korja õietolmu. Karvad on siledad ja sirged, mittehargnevad Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast.

Elukoha asupaik
Linna tingimustes herilased kogunevad prügilatesse ja vastavalt kannavad endal erinevate haiguste tekitajaid. Pesa ehitavad ühiskherilased maapinnast kõrgemale mitmesugustesse õõnsustesse, kasutades seejuures ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste jm.

Järelkasv
Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud- töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele.Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Erinevalt mesilastest herilased toidavad järeltulijaid mitte taimse toiduga, vaid teiste putukate ja ämblikutaolist ega, kuid enamik herilasi nagu mesilasedki, teeb seda spetsiaalselt ehitatud pesas. Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema - ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere aga hukkub sügisel.